ROADTRIP TO NORWAY pt 2

ROADTRIP TO NORWAY pt 2

Tere! Eilses postituses sai lugeda meie suvise reisi algusest. Ongi aeg rääkida meie ülejäänud reisist. Kuna mu emal on aastatetagusest Norra reisist kustumatu mälestus Bergenist, otsustasime, et võtame ette hinnanguliselt jälle 7-8h sõidu ning kogume autole kilomeetreid Bergenisse sõites. Teekond venis meil ca 10h pikkuseks, sest see tee oli LIHTSALT NII ILUS! Ma poleks uskunud, et see Nii Ilus saab olla, aga oli. Sugulased kunagi elasid Bergenis ja on erinevaid marsruute sinna ja tagasi sõitnud mitmeid kordi. Seega soovitati meile minekuks kõige ilusamat ja ütleme nii, et fotopeatusi sai tehtud hulgim. Pisike preili pidas taaskord sõidu Tohutult Hästi vastu, eriti, et seekord ju teekond pikem oli. Viimase tunni ta nuttis, seega kuna me tahtsime võimalikult kiirelt kohale jõuda, ei hakanud me isegi kohavahetuseks peatuma. Olgem ausad, tunneleid on Lääne-Norras ka nii palju ja teed mägede vahel pigem kitsad, et mugavam oli mul esiistmel end Kreeka E-ks väänata, kui paduvihmas ja tihedas autode voos peatust otsida. Aga sellise pika päeva peale 1h kanget nuttu on ikka väga võrratu tulemus. Kahjuks kustus meil terve Bergenisse sõidu videomaterjal, lisaks sellele ka Bergenis filmitud klipid. Eks ikka juhtub, aga nii kahju on, eriti, et see tee ju Nii Ilus oli.

Üsna sõidu alguses tegime peatuse Notoddenis, kus asub Heddali staavi kirik – üleni puidust tõrvatud kirik. Pool teed sõitsime mingeid väiksemaid teid mööda, mingi jupi sõitsime üle Hardangervidda nasjonalpark platoo (mis oli nii sürreaalne – lage, kõle ja tühi maa, ometi kõrgus merepinnast oli keskmiselt 1200m). Platool oli juba aeg sealmaal, et peaks midagi süüa otsima ja keerasime täiesti suvaliselt sisse järgmisesse kohta, mis nägi välja nagu sealt võiks süüa saada. Saatuse tahtel leidsime end keset jäist ja kõledat platood Fagerheim Fjellstugus. Norras igal pool tullakse kohe vastu kui soovid lapsel mähet vahetada. Kui nädala lõpus väikses külalistemajas saadeti J lapsega kuhugi kellegi isiklikesse ruumidesse, et kõik mugavused olemas oleks, siis sel korral otsiti ka meile võtmed, et saaksime sooja pesemisvõimalustega ruumi kasutada. Täielik luksus! Aga söögist rääkides, siis olin julge hunt ja võtsin ise sel korral rømmegrøti. Üli maitsev! Tahan kindlasti proovida ise ka seda teha.

Sõidupäevaks olid minul jalga pandud mugavad lühikesed püksid ja ma ei saa öelda, et seal kõrgel oleks nendega just väga suviselt soe olnud. Kuskil 10 kraadi oli seal vist, kui ma nüüd ei eksi. Muidugi pidin varbad ühte liustikujärve ka ikka pistma. Õnneks hoidis mind soojas Robi Agnese massiivne kampsun ja selle peal vahetult enne reisi ostetud Altitude 8848 tuulekas. Platoolt lahkudes muutus loodus ka drastiliselt ja siis muudkui tuli ja tuli neid fotopeatuseid. Ühe koha jaoks pidime lausa ekstra tagasi keerama, kuna pilv jäi kaljude vahele “lõksu”. Et J tegeleb pilveteenustega, oli tal soov oma tiimile saata pilvega pilt. No kes sellisest pildivõimalusest ikka ära ütleks. Kahjuks ma ei ole eriline maastikufotograaf ja seda tõelist ilu edasi anda ei oska. Aga ega parim soovitus ongi lihtsalt ise kohapeale vaatama minna. Kuna aeg muudkui läks, siis üritasimegi oma sõidu kiirelt lõpetada ning jõudsimegi juba hämaras paduvihmasesse Bergenisse.

Kusjuures võtsin endaga reisile kaasa Tanel Saimre kirjutatud “Minu Norra” ning lugesin selle meie reisiseltskonnale ette. Peaaegu kogu ulatuses. Kes kuulas, kes mitte. Mul oli igatahes lõbus. Bergeni osa lugedes olingi valmis täiesti paduvihmaseks linnaks, aga hommikul tervitas meid imeilus päikesepaisteline vaade. Ööbisime muide AirBnb-s ja olen maru rahul. Ilus korter veel ilusama vaatega! Soov võimalikult palju näha, võimalikult lühikese aja jooksul ja samas ka sugulastega midagi toredat teha, päädis sellega, et Bergenis oleksime võinud paar tundi rohkem olla. Aga veetsime seal sellegipoolest ühe päikselise ja mõnusa hommikupooliku ning suundusime siis pisitasa jälle tagasi. Sel korral olime targemad ja jupitasime teekonna kaheks. Ööbisime järjekordselt AirBnb kaudu Oddas. Tegu on ühe väikse armsa linnakesega, mis asub Trolltunga matkaraja alguses. Kuigi ma oleksin väga väga väga tahtnud Trolltungale minna, siis ei oleks see 10+ tunnine matk olnud meie seltskonna jaoks päris õige.

Hommikul oli aga minu kord rooli istuda. Keeldusin autoreisil ise mitte sõitmast ja nii saigi minu vastutuseks jõuda Oddast elusalt Larvikusse. Valisin muidugi hea momendi – tee Oddast läks mööda käänulisi fjordikaldaid, kus kiirusepiirang oli pigem 60km/h kui 80km/h ja vahepeal võttis ikka seest õõnsaks küll. Alguses olin nii pinges, aga pika peale see lahtus ja lõpuks oli minu 5h sõit väga mõnus. Tegime ühe poepeatuse ja ühe väikese tanklapeatuse ja rohkem polnudki vaja. Isegi palju oli sellise sõidu peale neid peatuseid. Tulime tagasi teist teed pidi ja seal oli jälle loodus täiesti teine. Kuidagi kangastus mulle silme ette Kanada või USA põhjaosa sügisel, kuigi ma pole kummaski kunagi käinud. Tagasi jõudes oli reisi lõpuni jäänud vist veel kaks päeva + tagasisõit. Ega me siis enam väga palju ette võtta ei jaksanudki. Järgmisel päeval käisime ühes kaubanduskeskuses, et meie pesamunale kingitus leida. Tema esimene tiir ümber päikese sai just Norra reisi lõpul täis. Niisiis sõime tema sünnipäeva puhul esimese koogi just seal. Muide Norras ei saa nii kergelt üldse kooki osta nagu meil, et lähed aga poodi ja ostad. Vähemalt seal linnas, kus me enamus ajast peatusime. Oleksime pidanud pagariärist spetsiaalselt tellima, aga unustasime. Niisiis sugulane väga lahkelt küpsetas meie neiu auks ühe imemaitsva koogi. Ja mis mulle vastupidi just väga meeldis, oli see, kuidas saiad-leivad on poes lahtiste pätsidega ja kohapeal saad need ära viilutada! Selliseid kilekottides leibasid meie igatahes ei näinud.

Preili sünnipäeval käisime Telemarki lüüsidega kanalis paadiga sõitmas. Väga kihvt kogemus ja soovitan soojalt! Ta ongi üsna selline ettevõtmine, mille teed korra läbi ja rohkem tingimata ei läheks. Umbes kolmanda kambri juures muutus asi juba tavapärasemaks ja esimene vaimustus kadus. Mis ei tähendaks, et kogemus ikkagi ülimalt kihvt poleks olnud. Meil on tegelikult veel ka üle kahe tunni videomaterjali, aga selle kokkupanek on mul veel pooleli. Niiet millalgi tulevad ka reisist videod (loodan, et lähiajal) ja siis saab seda lüüsidega kanalit täpsemalt näha.

Vot sellised pikad jutud. Tegelikult on nii palju toredaid nüansse, mida ju veel rääkida, aga ma ei tahaks päris romaani siin kirjutada. Kes lõpuni jaksasid lugeda, andke märku, kirjutage kommentaaridesse näiteks jeg er her (mina olen siin Norra keeles) :D.

ROADTRIP TO NORWAY pt 1

ROADTRIP TO NORWAY pt 1

Tere kõigile! Eile õhtul arvutis kolades tuli lõpuks see õige tunne peale, et suvise Norra reisi pildid üle vaadata ja sealt üht-teist blogisse välja valida ja kirja panna. Kuna mu ühed sugulased elavad Norras, kasutasime me eelmisel kevadel juba võimalust neid külastada. Teadsin, et ka mu ema tahaks kindlasti neile külla minna ja panimegi juba siis paika plaani, et tuleme neljakesi sel suvel neile uuesti külla. Sel korral siis autoga. Otsustasime, et läheme läbi Helsingi Stockholmi ja sealt edasi autoga. Kaalusime ka Paldiski-Kappelskär laeva, ent tol hetkel oli Tallinn-Helsinki-Stockholm soodsaim. Niigi võtsime endale minnes ja tulles merevaatega kajuti ning loomulikult hommikusöögid, ehk tegime seda hinnavahet tasa. Muide Tallinn-Stockholm suund oli meile kambapeale üle 100€ soodsam. Sellest ka see Helsingi valik. Pealegi on Helsingist väljuv laev suurem ja lahedam. Eriti, et neil Tallinn-Stockholm kruiisidel on käidud külllllll ja veeeeel. Tagantjärele tarkusena mõistsime, et oleksime võinud Stockholmist otse Tallinnasse sõita. Kuna aga meie laevade saabumise-väljumise vahe tagasi tulles oli vaid poolteist tundi, jõudsime me üleüldse 4h hiljem koju ja see polnud nii hull midagi. Meie esimene ise planeeritud autoreis toimus juuli lõpus, augusti alguses. Pisike preili oli siis napilt alla aasta, aga maru hea reisisell. Oli igal pool väga vapper ja selle kogemuse põhjal võivad tulevased autoreisid meil vägagi edukad olla.

Minnes oli meil laevade vahe äkki ca 6-7h, niiet veetsime ühe tõeliselt mõnusa, sooja ja päikselise päeva Helsingis. Kohustuslik Starbucks, väike lõunasöök ja palju jalutamist. Lõpuks nautisime puhkuse algust Kaivopuisto pargis, mis on turuplatsist jalutuskäigu kaugusel. Auto, muide, parkisime sinnasamma ja see oli õnneks tasuta. Pooled autod seal parklas olid Eesti numbrimärkidega. Ei tea küll miks, eks. Kuna ilmaga meil niivõrd hästi vedas, olid need mõned tunnid ootamist end igati väärt. Järgmisele laevale minnes polnud keegi tüdinud või väsinud. Järgmise päeva eel oli aga pisike ärevus hinges – ilma väikelapseta aega arvestades, ootas meid ees ca 7-8h autosõitu, et jõuda Stockholmist Oslo alla, imearmsasse linna nimega Larvik. Üllatav reaalsus oli aga see, et meie piiga jäi esiteks autos praktiliselt kohe magama. Seega me vist tegimegi lõpuks üheainsa lõunapausi poole tee peal, peatusime hetkeks piiripunktis ja tankisime autot sihtkohas. Mingit hüsteerilist, lohutamatut nuttu polnud. Viimase tunni istusin ise taga ja laulsin-lõbustasin neiut, siis sai ema ka puhata. Mitte, et seal oleks üldse mingit kohutavalt suurt vaeva pidanud nägema. Aga need korduvad lastelaulud nüristavad üsna kiiresti :D

Kohale jõudes pakkisime end lahti ja nautisime lihtsalt, et olemegi lõpuks kohal! Kodust startisime neljapäeval, reede õhtuks olime kohal. Nädalavahetusel plaanisime lähiümbruses seigelda ja uueks nädalaks ootasid meid juba uued kilomeetrid. Näiteks käisime me lähedalasuvas Foldviki perepargis, mis oli üleüldse üks suur ja laste jaoks väga kihvt meelelahutuspark. Seal oli tohutult igasuguseid taluloomi, alustades ülinunnude küülikute ja kitsedega ning lõpetades erinevate lindude, kalade ja suuremate loomadega. Lisaks sellele korraldatakse seal harivaid etendusi, on erinevaid atraktsioone, mis on samuti kas harivad või lihtsalt tohutult lõbusad (näiteks batuudid, minigolf, suured liumäed jmt). Toitlustus on seal pigem ühekülgsem, kuid meil läks oma valikuga täppi ja saime hiiiiglasliku pitsa, mis oli ülimaitsev. Kõik sõid ja mõmisesid. Väike preili muidugi pidi pealt vaatama seda. Piletid maksid küll võib-olla veidi rohkem, kui oleme siin harjunud maksma, ent see koht oli tõesti selline, et veedadki lastega terve päeva seal. Muide, hea õnne korral sai seal loomi katsuda ja kuigi meil on kodus oma jänkuke olemas, olime kõik väga elevil selle üle, et sattusime küülikute aediku juurde õigel hetkel. Meil õnnestus ühtesid pisikesi pupsusid seal täpselt paitada. Pühapäeval üritasime minna jällegi meie lähedal asuvasse hõbedakaevandusse, kus oleks saanud rongiga sõita. Mis iganes põhjusel aga lapsega meid sinna ei lubatud. Naersime, et meil on selle kohaga mingi needus peal, sest ka eelmisel kevadel ei õnnestunud meil sinna sõitma minna. Küll aga vedas siis Kongsbergi lähedal oleva mäega (või oli ta küngas, enam ei mäletagi). Kui kevadel sattusime sinna paksu udu sisse ning külalistemajast oli toit otsa saanud, siis sel korral oli nähtavus oluliselt parem ning köök täiesti toimiv. Sugulane võttis Norra traditsioonilist hapukooreputru rømmegrøt, me ülejäänud lillkapsasuppi. Viimane oli ülimalt maitsev ja seda praegu kirjutades tuleb endalgi tahtmine seda teha.

Meie reisi teisest poolest räägin järgmises postituses juba homme. Muidu kisub kogu lugu natuke liiga pikale (:

A POSITIVE WEEKEND

A POSITIVE WEEKEND

Positivus x Noëp

Positivus x Ellie Goulding

Hei! Enne veel kui uus nädalavahetus peale vuhiseb, näitan pilte möödunud nädalavahetusest. Muide, mis värk sellega on, et nädalavahetus lõpeb ja kohe on käes neljapäev?! Käisime J ja Tirtsuga Positivus festivalil. Reedel oli preili meiega ja ööbisime Pärnus. Laupäevaks jätsime preili siiski vanavanemate hoolde ja öö veetis ta samuti nendega. Telklas oli maru kihvt melu ja meie seltskonnal oli uhke lipp lehvimas. Et ikka kergem oma nurka leida oleks. Kuulsime ka mitmetelt, et neil oli ka hea lihtme meie lipu järgi oma telgid üles leida. Sellegipoolest kasutasime me J-ga ära meie auto panoraamkatust ja magasime autos. Muuseas, soovitan soojalt! Ärkasime värskelt ja puhanult ja minu jaoks polnud vahet, kas magasime kodus voodis või madratsiga autos. Valgusreostuse tõttu küll tähti nii hästi kui lootsime, ei näinud, aga elamus oli kihvt sellegipoolest.

Esimesel õhtul me tegelikult festivalialale ei jõudnudki. Väikese neiu ööune aeg tuli peale ja nii sõitsimegi kolmekesi Pärnusse tagasi, et pärast väikest vahepeatust vanaema sünnipäeval juba hoopis kahekesi Positivus festivalile naasta. Söögid olid valdavalt head. Valikut jagus küll igale maitsele. Proovisin Woki Toki nuudleid, mis pigem mind külmaks jätsid ning J võttis kebabi. Mis selle putka nimi oli, enam ei mäleta. Öösel võtsin veel Piparmündist grillitud kana, mis oli supermaitsev ja salat sinna juurde vähemalt sama maitsev. Päris enne magamaminekut võtsime Crepe Cafe-st veel ka Nutella ja maasikatega krepid. Oli hea küll.

Kogu meie seltskond kurvastas, et Noëp ja Ellie Goulding ühel ajal alustasid. Ühiselt plaanisime, et kuulame enamus Noëp’i setist ära ja siis läheme kuulame Ellie lõppu. Tagantjärele ütleks, et oleks võinud Noëp’i lõpuni kuulata ja noh.. Elliel siis ära käia selleks, et linnuke lihtsalt kirja saada. Esimene neist on live‘s alati absoluutselt võrratu olnud ja paraku Ellie jättis mind täiesti külmaks. Kuigi mulle tema muusika tohutult meeldib ja ma nii ootasin seda kontserti.

Pühapäeval me enam festivalile ei jäänud, kuigi tagantjärele oleks väga tahtnud. Tulevikus saab vast seda viga ka parandatud. Üldjoontes jäin mina elamusega rahule, eriti et oli esimene kord ja otseselt mingeid suuri ootuseid mul polnud. Kas teie käisite sel aastal Positivusel? Mis teile kõige enam meeldis?

PS: Filmisime ka möödunud nädalal ja kokku tuli lausa 2 videot, et mitte üles laadida üht 30-minutilist. Esimese video leiate SIIT ja teise SIIT (:

SUMMER VIBES

SUMMER VIBES

Piltide näol on väike flashback möödunud kevad-suvesse. Teadupärast olin ma siis paras pall, niiet endal on VÄGA veider neid pilte vaadata! Mõtlesin, et jutustan teile natuke meie selle suve plaanidest. Eriti, et see suvi on erinevalt varasemast juba pikalt planeeritud ettevõtmisi täis.

Kohe kohe on ju jaanipäev. Mul on vist üksainus jaanipäev, mida ma ei ole lõkke ääres tähistanud. Mõned aastad tagasi istusime sõpradega vihmase ja külma ilmaga hoopis meie juures kodus ja põetasime..mida siis.. Säraküünlaid vist? Sel aastal kordame oma suure seltskonnaga eelmist aastat, ainult et meie armas tütar on seekord meiega juba päriselt. Tahaks loota, et ilma on siis ka, sest eelmisel aastal sain jaanipäeval suure suvesoojaga oma kõhu ikka paljaks ka.

Esimest korda läheme ka Positivusele! See on minu jaoks eritiiiii põnev ja ootame juba väga. Võtame oma väikese neiu kaasa (peamegi talle helisummutavad kõrvaklapid hankima) ja saame esimesed sedalaadi katsetused. Meil on kolme päeva passid, kuid ma ei tea kuidas täpselt kõik kujunema saab. Lisaks on vanaema sünnipäev ka ühel neist päevadest ja see on miski, millest ilma ei taha jääda. Muide, piletid on ikka täiesti saadaval, seega kes pole veel juuli keskpaigaks plaane teinud, siis SIIT saate piletid. Reedesel päeval on seal üsna palju minu jaoks võõraid esinejaid, kuid kindlasti elaks kaasa  meie kodumaisele Trad.Attack!-le. Laupäeval on nimistus muuhulgas ka Ellie Goulding, kes on mitmeid kordi lineupis olnud. Aga, et ma teda täiega fännan, siis tahaks küll VÄGA teda näha. Kuna eelmisel aastal ta siiski ei esinenud, siis mulle sobib, et seekord ta nimi jälle kirjas on. Ja pühapäeval on lahedalt nimekirjas Comedy Estonia. Neid kuulaks meeleldi, eriti, et sealt Karl-Alari on  mu klassivend. Läti ning ka paljud teised artistid on mu jaoks võõrad, aga usun, et avastan sealt nii mõnegi mõnusa artisti enda jaoks. Ja kui olete tulemas ja mind seal märkate, siis kindlasti tulge ja räägime paar sõna juttu! Tahaks väga teiega kohtuda (:

Loomulikult kogu selle aasta tippsündmus (minu jaoks) on meie PULMAD! Alles ükspäev mu parim sõbranna ütles: “Nii vähe on jäänud ja Sa polegi veel bridezillaks muutunud”. Ega ei ole tõesti. Ja kes meie vlogikanalit ei jälgi (link üleval ribal), ei pruugi kursis olla, et korraldame kõik täiesti ise. Seega stressoreid justkui jagub, aga hetkel? On mul igati chill olla. Räägin kõigest lähemalt siis, kui pidu juba läbi on. Osalt, et saaksin teile parima võimaliku ülevaate anda ja teisalt seetõttu, et ma ei taha mõttes plaanitavate postitustega siia pingelisse perioodi rohkem pingeid tuua. Te olete nii imelised ja toetavad alati olnud, et ma usun ja tean, et saate sellest aru. Instagramis on juba olemas ka pulma teemaviide, #oncloudpõldaru. Üht-teist selle all on ja eks ma oma Instagramis ilmselt annan ka märku kui õige päev käes on ja teemaviide tõesti aktiveerub.

Siis on meil suve teise poolde plaanitud meie teine ühine autoreis. Tegu pole pulmareisiga, see jääb veidi kaugemasse tulevikku. Kes mäletab, siis käisime eelmise aasta maikuu lõpus Norras. Kuna mu sugulased elavad seal, tuli üsna kiirelt mõte, et võiks sinna autoreisile minna. Ka mu ema on meiega kaasas, niiet pulmareisiks me seda kohe kindlasti ei loe. Olgugi, et tegu oleks siis tohutult sümboolse reisiga, sest just seal J ka abieluettepaneku tegi.

Meil on täiesti võrratu (ja küllalt suur, 20-pealine) sõprade punt, kellega meil on traditsiooniks saanud ka oma suvepäevi korraldada. Seega toimuvad ka sel suvel “Semude suvepäevad” ja let me tell ya, ma ei suuda välja mõelda midagi, mida ma ühelt harilikult suvelt rohkem ootaks, kui seda. See on minu jaoks nii imeline ja eriline ettevõtmine igal aastal. Tavaliselt me veedame koos 2-3 päeva, oleme üsnagi levist väljas ja naudime lihtsalt kuidas aeg need paar päeva seisab. Ja et meid on ka nii palju, siis näeb alati väga naljakas välja, kui me mingil hetkel kõik kuhugi lebosse viskame. Paar aastat tagasi pikutasime J-ga ühe põõsa juures ning üsna kiirelt tulid kõik meie juurde tekkide ja rätikute peale pikutama. Idüll missugune!

Ja ei saa mainimata jätta ka meie tütre esimest sünnipäeva! See on veidi sürreaalne ja samas nii vinge. Oleme siis tegelikult veel reisil, seega üsna eriliselt saab see vastu võetud igal juhul. Seda, kas kodus ka mingi Tõsisem Tähistamine tuleb, ei oska ma veel mõelda. Kõige muu peale läheb praegu nii palju energiat ja aega. Aga kuna mulle selliseid asju korraldada väga meeldib, siis poleks mul selle vastu vähimatki.

Oeh, kas on midagi veel? Väiksemaid asju siin-seal kindlasti, kuid suuremad ja olulisemad said nüüd ilmselt kirja pandud. Millised on teie sellesuvised plaanid? Kas te Jaanipäeva tähistate? Kas me Positivusel kohtume?

ROHENÄPP: MIS MEIE AIAS KASVAB

ROHENÄPP: MIS MEIE AIAS KASVAB

Ühel vihmasel ja hallil hommikul vestlesin hommikupudru kõrvale Mirjamiga. Jõudsime kiirelt aiajuttudeni ja ta pakkus välja, et ma võiks mõne selleteemalise postituse teha. Aga miks mitte? Ma alles hiljuti avastasin kui väga ma tõesti aias toimetamist naudin. Seega oleks väga vahva seda ka jagada. Kui vähemalt ühte teist mu aiapostitus huvitab, siis on eesmärk täidetud. Kohe algusesse oleks vast paslik öelda, et mul puuduvad ilmselt VÄGA paljud olulised teadmised. Üht-teist on õpetanud mulle ema, üht-teist vanaema ja mingi osa on endal katse-eksitus meetodil tulnud. Loomulikult võiks mõnest raamatust veel juurde lugeda, aga… Selleni pole ma veel jõudnud. Ah, ja lilled.. pole ka (veel) päris minu teema. Neid meil on, aga sädeme sütitab mul ikka see söödav kraam. Aga siit tuleb siis üks pikk ja roheline postitus.

Põhilist hoolt ja tähelepanu nõuavad peenrakastid ja kasvuhoone. Viimane neist on selleaastane uustulnuk ja peenrakastid said ka väikeseid ümberkorraldusi. Kes on mu vloge varasemalt näinud, ehk mäletab (ja pildil on kohad veel aimata), siis kolm peenrakasti olid rivis  nii, et nende vahelt sai kenasti niita. Nüüd lükkasime nad kokku ja tekitasime ühe pikema rivi. Seal on maasikad, murulauk, redis, porgand, pastinaak ning erinevad lehtsalatid. Ma isegi ei mäleta mis täpselt, aga tean, et maha said spinat (mis kenasti kasvab ja esimene ports ilusti valmis on), jääsalat, üks punaste servadega salat (ilmselgelt ma vaatan seemnepakkidel pilte, mitte nimesid) ja üks salatisegu. Esimesed redised on valmis, teistel juba sabad püsti. Porgandid-pastinaak esimese hooga ei tulnud üles, sama juhtus poolte salatitega. Neile oli siis liiga külm. Ning vanadest peenardest said päästetud umbrohi piparmünt (mis sai pandud pottidega maha) ning petersell. Peterselli leiab muuseas ka hernepeenras pead tõstmas. Peenrakastid on tegelikult suvila pööningult leitud vanad aknapõsed. Neid seal aastaid tagasi nähes tundsin kohe, et neid võiks utiliseerida just aias.

Teine pikk peenar, mille J tegi, on koduks tillile, hernestele ning kurgile. Timmu käis tuhlas esimese hernesatsi pooleldi maast välja (aitäh!) ja nii tulid esialgu üles vaid pooled herned. Kurgid vist on liiga tihedalt pandud, aga eks ma nii ka õpin. Ja noh, minus pole seda veel, et kui panen igaks juhuks 10 seemet mulda, siis 5 taime lõpuks viskan ära. Ei raatsi! Kurk ju tuleb nii kiirelt ja elujõuliselt üles, et kahju kohe ära visata seal midagi. Tomateidki algul jagasin sõbrannadele laiali. Oleks mõne kurgi ka andnud, aga need ei taha vast toas hästi kasvada.

Ja mu pikaaegne soov – kasvuhoone. Suures õhinas viisin oma ettekasvatatud taimed (tomatid, mida on nii tavalisi, kirsstomateid kui kollaseid ploomtomateid, kurgid, melonid, kõrvitsad, paprika, füüsal) juba mai alguses õue. Nädala nad võib-olla said seal olla kui tulid juba öökülmad. Ja tomatid olid selle üle VÄGA õnnetud. Lehed kolletusid ja mina olin ahastuses. Kakkusin suures kurbuses ca 5 taime kohe mullast välja ja jätsin ülejäänud “surnuaeda”, et mõelda mis nüüd siis saab.  Ma ei mäleta enam mitu taime mul oli, aga üle 10 läks “hukka” ja kuskil 4-5 vist jäi alles mulle. Salvest saatis ketšupit ning kaasa ühe ilusa kirsstomatitaime, millel olid juba tomatid küljeski. See läks ka külmaga. Muu jäi kenasti ellu. Miskipärast käisin oma “surnuada” veel edasi kastmas ja kae imet, kõigist kasvab praegu ilus taim. Seega üks suur tarkus: kui külm võtab taime ära, siis kollaste lehtede korral kasvatab taim endale uued elujõulised lehed. Tuleb väike setback, ent taim kasvab siiski edasi. Muuseas, Salvesti taime tomatid läksid punaseks ja hiljuti sõime need ära kah! Ja ettekasvatatule lisaks on seal üks pott selleriga, mis vohab minu silma järgi seal küll vägagi õnnelikult.

Taimed on mul kõik eraldi pottides (paar paprikat küll on koos, aga eks ma siis tulevikus näe kui õnnetud nad selle üle on, õied igatahes juba paistavad) ning kahe lahti lammutatud riiuli peal. Maas ei taha küürutada ja õigeid riiuleid sel aastal ei tee. Pulm nõuab nii palju ressursse, et praegu saab nii hakkama küll. Vähe getto on aga, olulisem on, et taimed end seal hästi tunneks. Riiuli välimus seda õnneks ei mõjuta. Tulevikus näen korralikke sisseehitatud riiuleid, aga see potisüsteem mulle meeldib. Muide, kasvuhoone kohal oli varem pihlakas (mis leidis endale uue kodu) ja vanade peenrakastide mullaga täitsime puu ülesjuurimisest jäänud auku. Kasvuhoone “põrandal” kasvavad sellest nüüd kaks kuldset umbrohtu: till ja piparmünt. Las kasvavad.

*ja tegelikult pole ma mingi eriline rohenäpp!

Kõik nipid-nõuanded on väga teretulnud. Võiksite ka kirjutada kas teil kasvab miskit kuskil, olgu selleks siis aknalaud, rõdu, peenar vmt. Oleks väga huvitav lugeda!