PURGING MY NAIL POLISH COLLECTION

PURGING MY NAIL POLISH COLLECTION

Olen alati olnud see, kel küüned korrektselt lakitud ja kulunud küünelakki sõrmedel kunagi ei kohta. Kui Väike Preili oli alles beebieas, ei tahtnud ma aga eriti küüsi lakkida. Nüüd on soov tagasi, kuid mu küünelakikogu kuidagi ei kõnetanud mind. Seal oli toone, mis on täiesti spot on ning toone, mida veel kaks aastat tagasi tahtsin kanda, ent enam käsi nende poole ei sirutunud. Ja kuna need “minu” toonid kadusid oma vähesuses kõige muu vahele ära, tundsin ükspäev, et vajan värskendust.  Otsustasin läbi viia ühe korralikuma suurpuhastuse, pisikese värskendusega.

Kõigepealt avasin Tradehouse’i lehe ja tuulasin veidi virtuaalsete küünelakiriiulite vahel. Siis läksin konsulteerisin veel Maiga, sest teadsin varasemast, et tema on proovinud küünelakke, millega minul kogemus puudub. Lõpuks valisin endale paar tükki välja, tasusin ostu eest ning läksin oma küünelakikarpi revideerima. Lubasin endale, et olen võimalikult karm, kuid teadmata 100% millised toonid minuni järgmisel päeval jõuavad, jätsin paar “tagavara” siiski alles.

Seega esimase puhastuse tulemusena jätsin 60st pudelist alles 17. Üks 60st oli kiirkuivatavad tilgad, üks küünefooliumi liim ning üks glitterlaki aluslakk. Viimase jätsin alles, teised peavad endale uue kodu otsima. Jätsin alles ka ühe aluslaki, ühe läikiva ning ühe mati pealislaki, kuigi tõele au andes kasutan teinekord vaid matti ja kaks esimest pigem seisavad. Alles jäid ka klassikaline must, hallikad ja vanaroosad toonid, paar tumedat ning üks punane. Päris viimane pilt on siis värskendusega, ehk sain kätte värskelt tellitud Zoya lakid ja selekteerisin veel mõned välja. Niiet lõppkokkuvõttes jäi pudelite arv samaks. 60 on selgelt liiga suur arv küünelakke ja loodan, et tulevikus suudan seda arvu siiski alla 20 hoida. Edaspidi proovingi kriitilisemalt hinnata kas kannan kõiki toone või jäid mõned siin veel siiski alles pigem lihtsalt emotsioonist. Natuke jäi sisse ka seda klassikalist naiste “samasugune, aga mitte päris” olukorda ka. Käed püsti, kel veel seda juhtub!  Kui keegi soovib, võin Zoya küünelakkidest tulevikus, pärast mõningast katsetamist, lähemalt rääkida. Milline on teie küünelakikogu? Kas hoiate seal vaid üksikuid lemmikuid või paisub see samuti aja jooksul suureks? Millised teie lemmikud küünelakibrändid on?

//I’ve always been the one that has her nails neatly polished. When the Little One was still a baby, I didn’t really want to paint my nails that much. Now I want to do it again, but my nail polish collection just doesn’t attract me anymore. Therefore a purge was much needed! I decided I would try and throw out most of the collection and refresh it with a few new polishes. Also, I consulted with Mai to figure out which brand I want to try next, as she’s tried many that I haven’t yet. If I stared at a nail polish for too long, I started doubting, so I had to be quick with my decisions. The collection was reduced from 60 bottles to 17, which was a good start. Then I received my 4 Zoya nail polishes and threw out a few more polishes. As a result, I still ended up with 17 bottles in my little box. (: 

ROADTRIP TO NORWAY pt 2

ROADTRIP TO NORWAY pt 2

Tere! Eilses postituses sai lugeda meie suvise reisi algusest. Ongi aeg rääkida meie ülejäänud reisist. Kuna mu emal on aastatetagusest Norra reisist kustumatu mälestus Bergenist, otsustasime, et võtame ette hinnanguliselt jälle 7-8h sõidu ning kogume autole kilomeetreid Bergenisse sõites. Teekond venis meil ca 10h pikkuseks, sest see tee oli LIHTSALT NII ILUS! Ma poleks uskunud, et see Nii Ilus saab olla, aga oli. Sugulased kunagi elasid Bergenis ja on erinevaid marsruute sinna ja tagasi sõitnud mitmeid kordi. Seega soovitati meile minekuks kõige ilusamat ja ütleme nii, et fotopeatusi sai tehtud hulgim. Pisike preili pidas taaskord sõidu Tohutult Hästi vastu, eriti, et seekord ju teekond pikem oli. Viimase tunni ta nuttis, seega kuna me tahtsime võimalikult kiirelt kohale jõuda, ei hakanud me isegi kohavahetuseks peatuma. Olgem ausad, tunneleid on Lääne-Norras ka nii palju ja teed mägede vahel pigem kitsad, et mugavam oli mul esiistmel end Kreeka E-ks väänata, kui paduvihmas ja tihedas autode voos peatust otsida. Aga sellise pika päeva peale 1h kanget nuttu on ikka väga võrratu tulemus. Kahjuks kustus meil terve Bergenisse sõidu videomaterjal, lisaks sellele ka Bergenis filmitud klipid. Eks ikka juhtub, aga nii kahju on, eriti, et see tee ju Nii Ilus oli.

Üsna sõidu alguses tegime peatuse Notoddenis, kus asub Heddali staavi kirik – üleni puidust tõrvatud kirik. Pool teed sõitsime mingeid väiksemaid teid mööda, mingi jupi sõitsime üle Hardangervidda nasjonalpark platoo (mis oli nii sürreaalne – lage, kõle ja tühi maa, ometi kõrgus merepinnast oli keskmiselt 1200m). Platool oli juba aeg sealmaal, et peaks midagi süüa otsima ja keerasime täiesti suvaliselt sisse järgmisesse kohta, mis nägi välja nagu sealt võiks süüa saada. Saatuse tahtel leidsime end keset jäist ja kõledat platood Fagerheim Fjellstugus. Norras igal pool tullakse kohe vastu kui soovid lapsel mähet vahetada. Kui nädala lõpus väikses külalistemajas saadeti J lapsega kuhugi kellegi isiklikesse ruumidesse, et kõik mugavused olemas oleks, siis sel korral otsiti ka meile võtmed, et saaksime sooja pesemisvõimalustega ruumi kasutada. Täielik luksus! Aga söögist rääkides, siis olin julge hunt ja võtsin ise sel korral rømmegrøti. Üli maitsev! Tahan kindlasti proovida ise ka seda teha.

Sõidupäevaks olid minul jalga pandud mugavad lühikesed püksid ja ma ei saa öelda, et seal kõrgel oleks nendega just väga suviselt soe olnud. Kuskil 10 kraadi oli seal vist, kui ma nüüd ei eksi. Muidugi pidin varbad ühte liustikujärve ka ikka pistma. Õnneks hoidis mind soojas Robi Agnese massiivne kampsun ja selle peal vahetult enne reisi ostetud Altitude 8848 tuulekas. Platoolt lahkudes muutus loodus ka drastiliselt ja siis muudkui tuli ja tuli neid fotopeatuseid. Ühe koha jaoks pidime lausa ekstra tagasi keerama, kuna pilv jäi kaljude vahele “lõksu”. Et J tegeleb pilveteenustega, oli tal soov oma tiimile saata pilvega pilt. No kes sellisest pildivõimalusest ikka ära ütleks. Kahjuks ma ei ole eriline maastikufotograaf ja seda tõelist ilu edasi anda ei oska. Aga ega parim soovitus ongi lihtsalt ise kohapeale vaatama minna. Kuna aeg muudkui läks, siis üritasimegi oma sõidu kiirelt lõpetada ning jõudsimegi juba hämaras paduvihmasesse Bergenisse.

Kusjuures võtsin endaga reisile kaasa Tanel Saimre kirjutatud “Minu Norra” ning lugesin selle meie reisiseltskonnale ette. Peaaegu kogu ulatuses. Kes kuulas, kes mitte. Mul oli igatahes lõbus. Bergeni osa lugedes olingi valmis täiesti paduvihmaseks linnaks, aga hommikul tervitas meid imeilus päikesepaisteline vaade. Ööbisime muide AirBnb-s ja olen maru rahul. Ilus korter veel ilusama vaatega! Soov võimalikult palju näha, võimalikult lühikese aja jooksul ja samas ka sugulastega midagi toredat teha, päädis sellega, et Bergenis oleksime võinud paar tundi rohkem olla. Aga veetsime seal sellegipoolest ühe päikselise ja mõnusa hommikupooliku ning suundusime siis pisitasa jälle tagasi. Sel korral olime targemad ja jupitasime teekonna kaheks. Ööbisime järjekordselt AirBnb kaudu Oddas. Tegu on ühe väikse armsa linnakesega, mis asub Trolltunga matkaraja alguses. Kuigi ma oleksin väga väga väga tahtnud Trolltungale minna, siis ei oleks see 10+ tunnine matk olnud meie seltskonna jaoks päris õige.

Hommikul oli aga minu kord rooli istuda. Keeldusin autoreisil ise mitte sõitmast ja nii saigi minu vastutuseks jõuda Oddast elusalt Larvikusse. Valisin muidugi hea momendi – tee Oddast läks mööda käänulisi fjordikaldaid, kus kiirusepiirang oli pigem 60km/h kui 80km/h ja vahepeal võttis ikka seest õõnsaks küll. Alguses olin nii pinges, aga pika peale see lahtus ja lõpuks oli minu 5h sõit väga mõnus. Tegime ühe poepeatuse ja ühe väikese tanklapeatuse ja rohkem polnudki vaja. Isegi palju oli sellise sõidu peale neid peatuseid. Tulime tagasi teist teed pidi ja seal oli jälle loodus täiesti teine. Kuidagi kangastus mulle silme ette Kanada või USA põhjaosa sügisel, kuigi ma pole kummaski kunagi käinud. Tagasi jõudes oli reisi lõpuni jäänud vist veel kaks päeva + tagasisõit. Ega me siis enam väga palju ette võtta ei jaksanudki. Järgmisel päeval käisime ühes kaubanduskeskuses, et meie pesamunale kingitus leida. Tema esimene tiir ümber päikese sai just Norra reisi lõpul täis. Niisiis sõime tema sünnipäeva puhul esimese koogi just seal. Muide Norras ei saa nii kergelt üldse kooki osta nagu meil, et lähed aga poodi ja ostad. Vähemalt seal linnas, kus me enamus ajast peatusime. Oleksime pidanud pagariärist spetsiaalselt tellima, aga unustasime. Niisiis sugulane väga lahkelt küpsetas meie neiu auks ühe imemaitsva koogi. Ja mis mulle vastupidi just väga meeldis, oli see, kuidas saiad-leivad on poes lahtiste pätsidega ja kohapeal saad need ära viilutada! Selliseid kilekottides leibasid meie igatahes ei näinud.

Preili sünnipäeval käisime Telemarki lüüsidega kanalis paadiga sõitmas. Väga kihvt kogemus ja soovitan soojalt! Ta ongi üsna selline ettevõtmine, mille teed korra läbi ja rohkem tingimata ei läheks. Umbes kolmanda kambri juures muutus asi juba tavapärasemaks ja esimene vaimustus kadus. Mis ei tähendaks, et kogemus ikkagi ülimalt kihvt poleks olnud. Meil on tegelikult veel ka üle kahe tunni videomaterjali, aga selle kokkupanek on mul veel pooleli. Niiet millalgi tulevad ka reisist videod (loodan, et lähiajal) ja siis saab seda lüüsidega kanalit täpsemalt näha.

Vot sellised pikad jutud. Tegelikult on nii palju toredaid nüansse, mida ju veel rääkida, aga ma ei tahaks päris romaani siin kirjutada. Kes lõpuni jaksasid lugeda, andke märku, kirjutage kommentaaridesse näiteks jeg er her (mina olen siin Norra keeles) :D.

ROADTRIP TO NORWAY pt 1

ROADTRIP TO NORWAY pt 1

Tere kõigile! Eile õhtul arvutis kolades tuli lõpuks see õige tunne peale, et suvise Norra reisi pildid üle vaadata ja sealt üht-teist blogisse välja valida ja kirja panna. Kuna mu ühed sugulased elavad Norras, kasutasime me eelmisel kevadel juba võimalust neid külastada. Teadsin, et ka mu ema tahaks kindlasti neile külla minna ja panimegi juba siis paika plaani, et tuleme neljakesi sel suvel neile uuesti külla. Sel korral siis autoga. Otsustasime, et läheme läbi Helsingi Stockholmi ja sealt edasi autoga. Kaalusime ka Paldiski-Kappelskär laeva, ent tol hetkel oli Tallinn-Helsinki-Stockholm soodsaim. Niigi võtsime endale minnes ja tulles merevaatega kajuti ning loomulikult hommikusöögid, ehk tegime seda hinnavahet tasa. Muide Tallinn-Stockholm suund oli meile kambapeale üle 100€ soodsam. Sellest ka see Helsingi valik. Pealegi on Helsingist väljuv laev suurem ja lahedam. Eriti, et neil Tallinn-Stockholm kruiisidel on käidud külllllll ja veeeeel. Tagantjärele tarkusena mõistsime, et oleksime võinud Stockholmist otse Tallinnasse sõita. Kuna aga meie laevade saabumise-väljumise vahe tagasi tulles oli vaid poolteist tundi, jõudsime me üleüldse 4h hiljem koju ja see polnud nii hull midagi. Meie esimene ise planeeritud autoreis toimus juuli lõpus, augusti alguses. Pisike preili oli siis napilt alla aasta, aga maru hea reisisell. Oli igal pool väga vapper ja selle kogemuse põhjal võivad tulevased autoreisid meil vägagi edukad olla.

Minnes oli meil laevade vahe äkki ca 6-7h, niiet veetsime ühe tõeliselt mõnusa, sooja ja päikselise päeva Helsingis. Kohustuslik Starbucks, väike lõunasöök ja palju jalutamist. Lõpuks nautisime puhkuse algust Kaivopuisto pargis, mis on turuplatsist jalutuskäigu kaugusel. Auto, muide, parkisime sinnasamma ja see oli õnneks tasuta. Pooled autod seal parklas olid Eesti numbrimärkidega. Ei tea küll miks, eks. Kuna ilmaga meil niivõrd hästi vedas, olid need mõned tunnid ootamist end igati väärt. Järgmisele laevale minnes polnud keegi tüdinud või väsinud. Järgmise päeva eel oli aga pisike ärevus hinges – ilma väikelapseta aega arvestades, ootas meid ees ca 7-8h autosõitu, et jõuda Stockholmist Oslo alla, imearmsasse linna nimega Larvik. Üllatav reaalsus oli aga see, et meie piiga jäi esiteks autos praktiliselt kohe magama. Seega me vist tegimegi lõpuks üheainsa lõunapausi poole tee peal, peatusime hetkeks piiripunktis ja tankisime autot sihtkohas. Mingit hüsteerilist, lohutamatut nuttu polnud. Viimase tunni istusin ise taga ja laulsin-lõbustasin neiut, siis sai ema ka puhata. Mitte, et seal oleks üldse mingit kohutavalt suurt vaeva pidanud nägema. Aga need korduvad lastelaulud nüristavad üsna kiiresti :D

Kohale jõudes pakkisime end lahti ja nautisime lihtsalt, et olemegi lõpuks kohal! Kodust startisime neljapäeval, reede õhtuks olime kohal. Nädalavahetusel plaanisime lähiümbruses seigelda ja uueks nädalaks ootasid meid juba uued kilomeetrid. Näiteks käisime me lähedalasuvas Foldviki perepargis, mis oli üleüldse üks suur ja laste jaoks väga kihvt meelelahutuspark. Seal oli tohutult igasuguseid taluloomi, alustades ülinunnude küülikute ja kitsedega ning lõpetades erinevate lindude, kalade ja suuremate loomadega. Lisaks sellele korraldatakse seal harivaid etendusi, on erinevaid atraktsioone, mis on samuti kas harivad või lihtsalt tohutult lõbusad (näiteks batuudid, minigolf, suured liumäed jmt). Toitlustus on seal pigem ühekülgsem, kuid meil läks oma valikuga täppi ja saime hiiiiglasliku pitsa, mis oli ülimaitsev. Kõik sõid ja mõmisesid. Väike preili muidugi pidi pealt vaatama seda. Piletid maksid küll võib-olla veidi rohkem, kui oleme siin harjunud maksma, ent see koht oli tõesti selline, et veedadki lastega terve päeva seal. Muide, hea õnne korral sai seal loomi katsuda ja kuigi meil on kodus oma jänkuke olemas, olime kõik väga elevil selle üle, et sattusime küülikute aediku juurde õigel hetkel. Meil õnnestus ühtesid pisikesi pupsusid seal täpselt paitada. Pühapäeval üritasime minna jällegi meie lähedal asuvasse hõbedakaevandusse, kus oleks saanud rongiga sõita. Mis iganes põhjusel aga lapsega meid sinna ei lubatud. Naersime, et meil on selle kohaga mingi needus peal, sest ka eelmisel kevadel ei õnnestunud meil sinna sõitma minna. Küll aga vedas siis Kongsbergi lähedal oleva mäega (või oli ta küngas, enam ei mäletagi). Kui kevadel sattusime sinna paksu udu sisse ning külalistemajast oli toit otsa saanud, siis sel korral oli nähtavus oluliselt parem ning köök täiesti toimiv. Sugulane võttis Norra traditsioonilist hapukooreputru rømmegrøt, me ülejäänud lillkapsasuppi. Viimane oli ülimalt maitsev ja seda praegu kirjutades tuleb endalgi tahtmine seda teha.

Meie reisi teisest poolest räägin järgmises postituses juba homme. Muidu kisub kogu lugu natuke liiga pikale (:

HEY YOU, PETITE ASHFIELD

HEY YOU, PETITE ASHFIELD

Sügis on käes ja ilmad… no teevad ikka tsirkust. Viimsis on meil pidevalt udu, linnas paistab ilus päike ja on soe. Võtsime eile õhtul hetke, et minna imeilusat päikeseloojangut nautima. Eilne päev möödus nii mõnusalt (muuhulgas jalutasin käruga sõbranna juurest linna; väisasin MAC-i letti Kaubamajas, tähistamaks ikoonilise Studio Fix jumestuskreemi 25-aastaseks saamist ja sel puhul tehti mulle ka ülal nähaolev meik; tegine Väikse Preiliga esimese trammisõidu ja külastasime veel hilja õhtul sõpru), et kohe tuli see päikeseloojanguga lõpetada. Ühtlasi oli see ka hea põhjus kaamera silma ette jätta minu uus Daniel Wellingtoni Classic Petite Ashfield kell. Siin-seal oli see uus rihm mulle juba silma jäänud ja see on imeilus! Kui minu esimene Classic Petite kell oli hõbedaste detailidega, tahtsin sel korral kindlasti Ashfield’i rose gold varianti. See kõnetas mind üllatuslikult kahest variandist kohe tugevalt. Enamasti eelistan pigem hõbedasi ehteid. Seega väikseks vahelduseks on see väga mõnus. Mulle meeldib kuidas see annab edasi hoopis teistsugust emotsiooni kui hõbedane variant. Must metalne rihm on matt toob minu meelest kella sihverplaadi kuldsed detailid just eriti häsi esile. Tundub, et peaksin oma ehtevarusid nüüd veidi täiendama. Kumba te ehete puhul eelistate, kas kulda või hõbedat?

Kel veel Daniel Wellingtoni käekella pole või tahaks just selle näiteks oma kaaslasele kinkida, saab koodiga LIINAPOLDARU selle aasta lõpuni -15% kogu Daniel Wellingtoni tootevalikult (:

//Daniel Wellington recently launched their newest watch – Classic Petite Ashfield and I just got mine. Last night’s sunset was the perfect opportunity to capture it. I was surprised how much I liked the rose gold version of AshfieldMinu ke. Usually I prefer silver jewelry, but I guess I should try and wear some gold from time to time too. But first I need to add some gold jewelry to my collection. Which do you prefer, silver or gold? 

The code LIINAPOLDARU will give you -15% on the Daniel Wellington site until the last of December!

CURRENT BROW ROUTINE

CURRENT BROW ROUTINE

Tere, september! Täna toon videopildis teieni oma kiire ja, mis seal salata, lihtsa, kulmurutiini. Kasutan kahte toodet ja midagi keerulist minu tavapärases kulmude täitmises ei ole. Toon pildil (ja ka videos) eraldi välja veel ka mõned oma lemmikumad kulmutooted, millest üks ununes pildile kaasa haarata. Kindlasti näete siin ka tugevat brändieelistust ja pole ka ime, olen aastaid NYX Cosmetics’ kulmupuudritele truu olnud ja just see bränd tõi mind ka kulmupliiatsite juurde. Andke mulle kätte teritatava otsaga kulmupliiats ja maei oska sellega midagi teha. Andke mulle näiteks üks kahest pildilolevast automaatsest pliiatsist ja olen sulavõi sees. Tõele au andes kasutan ka väga olulistel hetkedel veel ABH Dipbrow Pomade’i, aga tundub, et video filmimise ajal unustasin selle täielikuld. Kuid, et täpsemalt näha ja kuulda mis, kuhu ja kuidas, vaadake kindlasti videot.

PS: Tahaksin oma põhikanalile jälle elu sisse puhuda ja kuigi esimesed ideed on mul märkmikus kirjas, inspireerivad alati teie videotesoovid mind omakorda uusi ideid kirja panema. Seega kel on mõni iluteemaline videosoov mõtteis mõlkumas, kirjutage see palun kommentaaridesse (:

//Hello, September! Today I bring you my favorite products for a really simple brow routine. Most of my favorite brow products come from NYX Cosmetics: their Eyebrow Cake Powder (that I forgot to include in the photo, oops) has been a fav for 5-6 years; the Micro Brow Pencil is what brought me back to brow pencils; the new Precision Brow Pencil is a worthy opponent to the last one; Lancôme Monsieur Big Brow is great for natural looking brows and the Innovative Newcomer award in Brow applicators definitely goes to NYX Cosmetics’ Build ‘Em Up Brow Filler. And my two favorites for setting the brows and for a bit more put together look are L’Oreal Brow Artist Plumper and Maybelline Brow Precise Fiber Filler. The video shows my current brow routine, but is in Estonian. If you don’t mind that, then happy watching!