ROADTRIP TO NORWAY pt 1

Tere kõigile! Eile õhtul arvutis kolades tuli lõpuks see õige tunne peale, et suvise Norra reisi pildid üle vaadata ja sealt üht-teist blogisse välja valida ja kirja panna. Kuna mu ühed sugulased elavad Norras, kasutasime me eelmisel kevadel juba võimalust neid külastada. Teadsin, et ka mu ema tahaks kindlasti neile külla minna ja panimegi juba siis paika plaani, et tuleme neljakesi sel suvel neile uuesti külla. Sel korral siis autoga. Otsustasime, et läheme läbi Helsingi Stockholmi ja sealt edasi autoga. Kaalusime ka Paldiski-Kappelskär laeva, ent tol hetkel oli Tallinn-Helsinki-Stockholm soodsaim. Niigi võtsime endale minnes ja tulles merevaatega kajuti ning loomulikult hommikusöögid, ehk tegime seda hinnavahet tasa. Muide Tallinn-Stockholm suund oli meile kambapeale üle 100€ soodsam. Sellest ka see Helsingi valik. Pealegi on Helsingist väljuv laev suurem ja lahedam. Eriti, et neil Tallinn-Stockholm kruiisidel on käidud külllllll ja veeeeel. Tagantjärele tarkusena mõistsime, et oleksime võinud Stockholmist otse Tallinnasse sõita. Kuna aga meie laevade saabumise-väljumise vahe tagasi tulles oli vaid poolteist tundi, jõudsime me üleüldse 4h hiljem koju ja see polnud nii hull midagi. Meie esimene ise planeeritud autoreis toimus juuli lõpus, augusti alguses. Pisike preili oli siis napilt alla aasta, aga maru hea reisisell. Oli igal pool väga vapper ja selle kogemuse põhjal võivad tulevased autoreisid meil vägagi edukad olla.

Minnes oli meil laevade vahe äkki ca 6-7h, niiet veetsime ühe tõeliselt mõnusa, sooja ja päikselise päeva Helsingis. Kohustuslik Starbucks, väike lõunasöök ja palju jalutamist. Lõpuks nautisime puhkuse algust Kaivopuisto pargis, mis on turuplatsist jalutuskäigu kaugusel. Auto, muide, parkisime sinnasamma ja see oli õnneks tasuta. Pooled autod seal parklas olid Eesti numbrimärkidega. Ei tea küll miks, eks. Kuna ilmaga meil niivõrd hästi vedas, olid need mõned tunnid ootamist end igati väärt. Järgmisele laevale minnes polnud keegi tüdinud või väsinud. Järgmise päeva eel oli aga pisike ärevus hinges – ilma väikelapseta aega arvestades, ootas meid ees ca 7-8h autosõitu, et jõuda Stockholmist Oslo alla, imearmsasse linna nimega Larvik. Üllatav reaalsus oli aga see, et meie piiga jäi esiteks autos praktiliselt kohe magama. Seega me vist tegimegi lõpuks üheainsa lõunapausi poole tee peal, peatusime hetkeks piiripunktis ja tankisime autot sihtkohas. Mingit hüsteerilist, lohutamatut nuttu polnud. Viimase tunni istusin ise taga ja laulsin-lõbustasin neiut, siis sai ema ka puhata. Mitte, et seal oleks üldse mingit kohutavalt suurt vaeva pidanud nägema. Aga need korduvad lastelaulud nüristavad üsna kiiresti :D

Kohale jõudes pakkisime end lahti ja nautisime lihtsalt, et olemegi lõpuks kohal! Kodust startisime neljapäeval, reede õhtuks olime kohal. Nädalavahetusel plaanisime lähiümbruses seigelda ja uueks nädalaks ootasid meid juba uued kilomeetrid. Näiteks käisime me lähedalasuvas Foldviki perepargis, mis oli üleüldse üks suur ja laste jaoks väga kihvt meelelahutuspark. Seal oli tohutult igasuguseid taluloomi, alustades ülinunnude küülikute ja kitsedega ning lõpetades erinevate lindude, kalade ja suuremate loomadega. Lisaks sellele korraldatakse seal harivaid etendusi, on erinevaid atraktsioone, mis on samuti kas harivad või lihtsalt tohutult lõbusad (näiteks batuudid, minigolf, suured liumäed jmt). Toitlustus on seal pigem ühekülgsem, kuid meil läks oma valikuga täppi ja saime hiiiiglasliku pitsa, mis oli ülimaitsev. Kõik sõid ja mõmisesid. Väike preili muidugi pidi pealt vaatama seda. Piletid maksid küll võib-olla veidi rohkem, kui oleme siin harjunud maksma, ent see koht oli tõesti selline, et veedadki lastega terve päeva seal. Muide, hea õnne korral sai seal loomi katsuda ja kuigi meil on kodus oma jänkuke olemas, olime kõik väga elevil selle üle, et sattusime küülikute aediku juurde õigel hetkel. Meil õnnestus ühtesid pisikesi pupsusid seal täpselt paitada. Pühapäeval üritasime minna jällegi meie lähedal asuvasse hõbedakaevandusse, kus oleks saanud rongiga sõita. Mis iganes põhjusel aga lapsega meid sinna ei lubatud. Naersime, et meil on selle kohaga mingi needus peal, sest ka eelmisel kevadel ei õnnestunud meil sinna sõitma minna. Küll aga vedas siis Kongsbergi lähedal oleva mäega (või oli ta küngas, enam ei mäletagi). Kui kevadel sattusime sinna paksu udu sisse ning külalistemajast oli toit otsa saanud, siis sel korral oli nähtavus oluliselt parem ning köök täiesti toimiv. Sugulane võttis Norra traditsioonilist hapukooreputru rømmegrøt, me ülejäänud lillkapsasuppi. Viimane oli ülimalt maitsev ja seda praegu kirjutades tuleb endalgi tahtmine seda teha.

Meie reisi teisest poolest räägin järgmises postituses juba homme. Muidu kisub kogu lugu natuke liiga pikale (:

Leave a Reply