Kuidas siis oli?

Sellest:

selleks:

Ema esimese asjana ütles “ossaaaa, nii tume” ning kuskil 10minutit hiljem väitis, et kole on. Sellegipoolest jäin ma endale kindlaks ja läksin nii. Olgu ma olin jah kõige tumedama meigiga naistest, aga samas ma olin ka kõige noorem ja ise tundsin end hästi niiet. Pealegi on üritus läbi juba niiet enam pole midagi teha.

Üritus ise oli Ehitusinseneride Liidu Galaõhtu. Liit sai 20 ja selle puhul olid kohale kutsutud kõik suuremad liikmed, partnerid, misiganes. Kohal oli ca 150 inimest, give or take a few. Laudu oli 16, millest 6 laual olid nimelised kohad. Mu ema on piisavalt tubli, et tema oli üks vähestest, kellel oli nimeline koht. Üritus ise toimus Lauluväljaku Klaassaalis. See on see koht, kus toimuvad kassinäitused ja mardilaadad ja asjad. Aga ilusaks oli koht tehtud, selliseks vastuvõtuks päris hea koht.

Muidu ütleme nii, et võis täitsa rahule jääda sellega. Esinejaid oli 3, vahepeal oli kõige tublimate austamine/tänamine. Süüa sai, juua sai, kooki sai ka. Üldiselt ei tee paha üldse aeg-ajalt rutiinist välja astuda ja mõnele veidi peenemale üritusele nina pista.

Kuna ma aga kedagi sealt ei teadnud ja kõik olid keskea läheduses või üle, siis mul kohati oli seal päris igav. Plus kuna see oli ikkagi väga pidulik üritus, siis oli seal oma kindel etikett ja 500 klaasi laual ja samapalju kahvleid-nuge otsa. Pidevalt käisid kelnerid midagi sult eest ära viimas ja küsimas ehk soovid veel juua. Kehaasendit tuli ka ikka omajagu jälgida, kui ei ole harjunud kogu aeg nt pulksirgelt istuma või midagi. Kodus ikka lösutad ja kooliski vahel lased selja istudes küüru. Sellisel üritusel oleks see aga väga vale tegu. Nii ma sisi tulingi sealt ära valutava rangluu ja kange seljaga.

Muidu aga oli tore ja heameelega läheks teinekordki.

Jäta oma kommentaar

%d bloggers like this: